(07.07.2005 - 22.10.2009)

Ei tea ka see on algus või lõpp, tõenäoliselt on siin mõlemat. Ma ei tea, kas peaks olema kurb või rõõmus, tõenäoliselt jälle mõlemat. Nii see on kõik hea saab otsa, aga see ei tähenda, et ei võiks tulla midagi veel paremat. Me kõik kõik kasvame, areneme pidevalt kuhugi suunas, nii see on. Muutusi siiski on vaja muidu me mandume, ei arene ise ega lase seda ka teistel teha. Paigalseis on hullem, kui taandareng, viimane on siiski portsess. Ma ei pea ennast professionaaliks, kuid siiski sportlaseks. Spordi alus on trenn, aga trenn ei saa olla rajatud ainult emotsioonile. Emotsioonid on nõrkadele, sport ei ole. Miks olla sportlane, kui võiks olla hea hobiratsutaja? Võibolla on need geenid, mis ei luba mul minna võistlema, kui ei lähe võitma ning hea võitja peab oskama kaotada endast paremale, olgu see kes tahes. Mis oleks mõte minna võistlema, kui ei lähe võitma? See ei lase surra unistusel, et mina olen See.
Lihtsalt tundub, et olen inimene, kellel ratsutamine ilma võistlusmomendita ei pakuks huvi. Miks üritada olla parem, kui ei saa ennast teistega võrrelda. Miks üldse midagi teha, kui mitte tahta olla parem, parim ?
Kui poleks sporti poleks minu jaoks ratsutamist, kui poleks sporti, siis oleksid hobused lihtsalt hobused. Siis võiks neid olla veel rohkem. Nad võiksid olla mereääres suurel karjamaal. Kus ma neid künka pealt vaatan ja aeg-ajal all patsutamas käin. Siis jälle ronin künkale tagasi, vaatan ja üritan oma mõtteid pildile panna, siis enam poleks ratsutamist, siis oleks mina ja hobused.
Aga ma olen realist, kui poleks sporti, siis kes mulle neid hobuseid vaatamiseks ikka ostaks. Võibolla ükskord ma istun seal künkal vaatan kuidas hobused rohtu nosivad - Hana koos teistega....
Ei, see kohe kindlasti pole lõpp, see lihtsalt on uus algus meile mõlemale.
Oleks ebaaus talt olnud rohkem oodata, seist ma sain talt rohkem, kui keegi oleks osanud arvata !