Kui ma ükskord...

..tallis käisin.

Ei ole hirmsamat asja, kui vihata seda, mida sa armastad. Või pigem seda mida selle armastusega kaasneb. Võibolla oled tundnud, et see kõik rebib sind justkui tükkideks. Ainus pääsetee on põgenemine, ära jooksmine kõige selle eest mis sinust siia maha on jäänud. Minna otsima lõpmatust ja kurvastada, et seda armastust mida sa kunagi tundsid lihtsalt pole enam. Maailm on nii tühi ja igav- lausa tülgastaval sünge. Kõik jookseb ülepea kokku nagu tsunaami, mis alles on kaugel, sa tead , et see tuleb.. Kui tuleb aeg selle eest üõgeneda oled ainult sina seotud rannale ja pead uppuma, sest sul pole valikut, pole isegi ühtegi lootusekiirt, mis näitaksid, et võimalik on põgeneda. Sinna sa jääd, sügavusse ja kui sind siiski miski peaks päästma, on see vaid ilmatu ettekujutus ja selle hoovas vajud sa sügavamale, kui muld maal või liiv selle sama põhjatu ookeani sügavuses. Oled sünge seal tumedas üksinduseviivus, mis viibib ja jätab sellest igaviku. Ja igavik ei lõppe ja sa oled seal kahekesi iseendaga ja selle armastuse tumedaima varjuga, mida sa tundsid.. Kuid see tunne on ununenud :(

Jumal tänatud, et mina nii ei tunne xD Minu maailm on bright, täis sära ja ootust. Ning põnevust ja salajast hirmu tuleviku ees.

Varajastest hommikutundidest saati olin ma tallis, oma mõtetega. Aina sinna ma läksin ja jäin. Reaalsus saabus, aga hiljem jupp maad.. Alles tänase päeva viieteistkümnendal tunnil sai unistusest tõelisus ja seal ma olin. Mina ja tema (ja hunnik neid ka). Ta oli väsinud, aga mina olin ka, eilne trenn, tegi minust moraalse vareme, tema väsis lihtsalt ära. Täna oli teistmoodi, isegi tee maneežni oli hea, ei olnud täis ootamatusi jalibastumist jääl. Nii hea, kui on hea. Hana oli päris hea, lodvestusime koos. Ei mingit asjatut sebimist, võibolla vahel. Uusi teadmisi tuli otsemaid katsetada ja testida. Ei saaks just öelda, et me nendest läbi oleks kukkunud. Ei olnud tunnet nagu oleks olnud mina ja hobune. Olime meie, ühised ettevõtmised RUULIVAD. Hea pehme ja aktiivne, samas mõistlik. Kõik siiski pole päris tema sarnased (veel)tuleb kasvada suureks, mitte sündida suurena ja kaduda kübemena. Preiakene pole küll säravaim täht taevas, kuid ta on ilusaima pepuga kindlasti. Suur ja üllas loom -Tori hobune on. Torihobune, ei peagi hüppehobune ilmtingimata olema. Aga iga pill tuleb siiski meistri poolt häälestada ja alles siis saab teada milline on tea omane kõlavarjund.

Väsimus võib küll võimust võtta, kuid ajudega koos ei mehmene iha, minna ja olla koos teistega oma mulkidega. Mänguhimu pole patt ja eriti kui minuga mängitakse!?! Mina mängin ka , mängin vahel ratsasportlast. Hobusega oma patrooniga (tlk. Mecenae/Mecenas) armastan ma mängida nii reisi ümber takistuste, kui mälumängu takistuste meeldejätmise peale. Täna valisin esimese. Viiki jäime!

Kui mu vanaema oleks hobune, oleks ta täpselt nagu Varsita. Ehe, aga samas kinni oma mõtetes ja hirmudes, millest ta tegelikult vabaneda püüab, samas aga ka lõputu kangekaelsus kõige mõistliku suhtes (mis teised pakuvad,arvavad). Mina arvasin kindlalt, et mingit jama ei tule, tuleb teha nii nagu kuningas käseb (võtan valitsemise vähemalt aijutiselt enda kanda). Kuninga soov on seaduseks ka talle ja hea valitseja kiidab oma häid alamaid ja teeb neist enda ustavad teenrid. Mässe võib ette tulla alati, kuid kui need neli jalga õhus lõppevad, tuleks need maha suruda ja jätkata joonelt!

Loodan, et nautisite ülimat lollust, mida inimmõistus on võimeline looma!