Hanna-Manna sai lõpuks talli panna

Hommikul kui ärkasin,
otsekohe tärkasin.
Ema uksest sisse vajus,
minu erksust kohe tajus.
Küsis mis ma täna teen,
kas ma olen juba peen.
Arvasin, et olen kobe,
riidesse sain päris nobe.
Pakkisime ära pauna,
vaatame üle oma fauna .
Viljandisse kimasime,
talli sisse imasime.
Mecu vaatas vastu kohe,
järgnes väike armas ohe.
Varustuse ära tõin,
pooled porksid ära sõin.
Emps teki puhtaks tegi,
ma ajasin oma kola segi.
Ajasime juttu ka,
veits onu Ivoga.
Mecu valmis sai siis,
tee meid maneež viis.
Suksu üsna tubli oli,
andis mulle vaba voli,
teha mida mina tahan,
olemata üldse paha.
Alguses ei olnud hea,
pärast ratsmesse sain pea.
Hiljem veits hopsasin,
sadulast välja vopsasin.
Kui ma oleks maha kukkund,
oleksin kohe hukkund.
Hiljem Seene jooksma lasin,
pani nagu mingi masin.
Jooksis täitsa tuhatnelja,
võttis oma saba selja.-
Taas siis tallist lahkusime,
(nagu oleks see mingi ime.)
Urasime Reidu me,
mööda lumist-lögast teed.
Hana oli nii nunnu,
mitte nagu mingi munnu.
Panin talle selga sadulla,
ümber pea ka mingi julla.
Paarutasin platsil ringi,
hea, et tal pole kingi.
Muidu sõita küll ei saaks,
sest lumi on supper paaks.
Tegin isegi mõne kõksu,
tühise madala põksu.
Varsti sealt ära tulin,
suur oli vihma vulin.
Tallis veidi komberdasin,
Hanal nati juua lasin.
Ja siis ma läksin koju,
nagu vana loju.