Hana ja Mecu ning Tixi ja Popi

Oi.. jõuaks vaid kirjutada niipalju kui ma mõelda jõuan. Õnneks ma ka ei mõtle palju, seega olen väga halb kirjutaja. Kui eilane päev paras triangel ja farss oli siis täna võtsime seda tõsiste meeste kombel.
Ei olnud üldse mingisugunegi sügisromantika see mis hommikul mind aknast vaatas. See oli hullem, kui kevadise kulupõletamise suits mille käes ma ükskord sussid püsti oleks visanud, see oli palju hullemgi kuid parem, kui ma karta oskasin. Mõtlesin, et täna ma ei ärkagi, kui ma seda juba teinud poleks oleks ma edasi maganud. Aga noh, mis tejhtud see tehtud, eks olen homme veidi kavalam, et ennem ei ärka, kui olen ilma ära näinud. Eks karud ongi targad loomad, miks nad muidu talve maha magavad, ju nad vaatavad iga hommik, et ei tasu ärgata kuna ilm veidi tagumikku kisub. Hoolimata kõigest kurjast mida hommik pakub sean ennast bussile mis mind siit ära peaks vedama, kaugele.... ei ei mitte talli, Pärnusse, kui ma tahaks saaks ma alles sealt talli, aga see pole enam minu huvi orbiidis. Klõbistan nagu küürakas oma himaalaja kontsadega ema tööjuurde, jah see lilla maja. Seame ennast oma tillukesse autosse ja lendame nagu tuulispaks talli...(olgu see hetk oli alles peale seda, kui ma pool tundi olin oma lõukoera pidańud ema tööjuures hoidma). Krabame teelt kaasa ka GB. Ta ei pidanudki täna meid nii kaua ootama kui eile, ma arvan, et paar minutit vähem. No ükskord kui me oma õdusasse (ei ma ei öelnud õudsasse, loe uuesti), mudast uppuvasse talli jõudsime vahetasime me veidi riideid Gretega. Ta andis oma trussikud ja soki, ma andisn omad vastu ja nii me siis vahetasime neid...
Läksime oma nunnule liivaplatsile, mis oli isegi nii ilus, et pisar tuli heldimusest silma. Ehitasime seal maja... ei tähendab kaks tõket- okseri (hiljem sai sellest double) ja lattaia. Ülejäänud kolast tegime veel üe tõkke moodi asja... Käputäis nutetud öid hiljem vajusid talli 17 mudakäkki (loe hobust- väga mudast hobust). Kammisin Mecut, lakkusin ja piserdasin teda parfüümiga, lõpuks oli korras, et minna... vahekäiku kus ma talle varustuse otsa toppisin. Klomp lõi kurku kui vaatasin, kui hästi ma sellega taaskord hakkama olen saanud. Jalutasin oma pisikese torbikuga platsile, vägistasin talle libiseva külge ja väänasin teda nagu tavaliselt libisevaga tehakse, väänasin kohe nõnn, et ta nina tagumiste jalgade vahelt välja paitis , "tubli mina" ütles mulle sisetunne. Hakkas pihta ... juba vajusid teised hobusega kõõlujad platsile... Ma veel siis ei nutnud (nutsin hiljem, kui nad mu takistused ummistasid) Aga mina sain hakkama, me Mecenasega oleme lahedad küll.. Ema tõstis ja tõstis tõkkeid, kui keegi takistuste eest-taga-vahel-ümber-sees ei seisnudületasin neid tõstmiste vahel. Mecenas oli väge täis- nagu pull innaajal. Poleks mul nii hea hobune oleks ma juba varem kusagil platsinurgas lõpetanud, aga minu MEC'lane vedas mind üle kõigest mis talle ette oli seatud.. ÄSSS... suutsime ületada ilma mingisuguste probleemideta nii 140 kõrget lattaeda (lugematu arv kordi - 4) kui ka 147,2123352524545365cm kõrget doublet ( ja double on see okser millel esimene latt veits madalam on kui tagumine). Oi oi, kui mõnna oli.. Taaskord mässisin ta tekki nagu imiku ja saatsin ta oma ema platsile jalutama.
Kiiremini kui tuul, vesi või isegi heli panin valmis Hana, selleks läks päris kaua aega... Kui ma ükskord Arnoga platsile jõudsin oli trenn juba peaaegu läbi :))))) Milline õnnistus heldimushetk hiljem ma juba paarutasin Hanaga mööda platsi, nii et jalad välkusid. Hea oli, ta oli pehme ja õrn minuga, eks ta armastab mind .. Galopis armastas vähem. Hüpates, aga armastas takitusigi, ei löönud neid eriti jalgadegagi... Temaga me orbiidile ei lennanud hüppasime tünnidest friiki, mis oli tõusev ja lattaeda.. mõlemad olid nii 130 ... Mõnna mõnna, et Hana hüppab isegi siis kui mina seda, et tee.. Kaks toretsevat trenni olidki tehtud, säedsin Hanakese ka oma emakest lohistama ja kobisin riideid tagasi vahetama :)
Seks ilma kaitsevahendita paneb kured lendama :I