Ma ei ole tahtnud selle peale mõelda, aga vägisi tuleb see mõtetesse. Mis siis kui ....
Meil Cellukaga, läheb väga hästi, ratsutame vaikselt ja õpime tundma igasugu asju (eile ntx jalgade pesemine). Ta on nii huvitav hobune, ta nagu saaks aru mida ma mõtlen ja mul ei ole probleeme temast arusaamisega. Selliseid hobuseid lihtsalt kohtab liiga harva, aga ma ju pidin ta ainult õpetmaratsutama, mis siis kui ta onnende arust piisavalt valmis, mis siis kui ta maha müüakse, mis siis kui taga keegi teine sõidab. Selge on ju see, et mina teda ära ei osta, ta ei ole ole, ega saa potensiaaliks mulle. Ometi võiks ta ju olla koos minuga... Ma ei suudaks teda vaadata nagu Alarmi, kellegi teisega, kellegagi kes ei ole tema jaoks piisavalt hea ja küsida endalt MIKS OMETI ? ta pidi mulle nii armsaks saama, MIKS ? ... Mõmmi Celluliit (L)
Ma pean midagi ette võtma ;)
1 kommentaar:
Selline on elu. Mina olen seda juba üle 10 aasta pidevalt tundnud. See ongi see halb asi kogu selle juures kui sõidad ja ratsastad võõrast hobust. :/
Postita kommentaar